Mõõtmisulatus | HNO3: 0~25,00% |
H2SO4: 0~25,00% \ 92% ~ 100% | |
HCL: 0~20,00% \ 25-40,00)% | |
NaOH: 0-15,00% \ 20-40,00% | |
Täpsus | ±2%FS |
Resolutsioon | 0,01% |
Korratavus | <1% |
Temperatuuriandurid | Pt1000 et |
Temperatuuri kompenseerimise vahemik | 0–100 ℃ |
Väljund | 4–20 mA, RS485 (valikuline) |
Häirerelee | 2 tavaliselt avatud kontakti on valikulised, AC220V 3A / DC30V 3A |
Toiteallikas | AC (85~265) V sagedus ( 45~65) Hz |
Võimsus | ≤15W |
Üldmõõde | 144 mm × 144 mm × 104 mm;Ava suurus: 138 mm×138 mm |
Kaal | 0,64 kg |
Kaitse tase | IP65 |
Puhtas vees kaotab väike osa molekulidest H2O struktuurist ühe vesiniku protsessis, mida nimetatakse dissotsiatsiooniks.Seega sisaldab vesi vähesel hulgal vesinikioone H+ ja jääkhüdroksüülioone OH-.
Väikese protsendi veemolekulide pideva moodustumise ja dissotsiatsiooni vahel on tasakaal.
Vees olevad vesinikioonid (OH-) ühinevad teiste veemolekulidega, moodustades hüdroniumioone, H3O+ ioone, mida sagedamini ja lihtsalt nimetatakse vesinikioonideks.Kuna need hüdroksüül- ja hüdrooniumioonid on tasakaalus, ei ole lahus happeline ega aluseline.
Hape on aine, mis loovutab vesinikioone lahusesse, samas kui alus või leelis on aine, mis võtab vesinikioone.
Kõik vesinikku sisaldavad ained ei ole happelised, kuna vesinik peab olema kergesti eralduvas olekus, erinevalt enamikust orgaanilistest ühenditest, mis seovad vesinikku väga tihedalt süsinikuaatomitega.PH aitab seega kvantifitseerida happe tugevust, näidates, kui palju vesinikioone see lahusesse vabastab.
Vesinikkloriidhape on tugev hape, kuna vesiniku ja kloriidioonide vaheline ioonside on polaarne, mis lahustub kergesti vees, tekitades palju vesinikioone ja muutes lahuse tugevalt happeliseks.Seetõttu on sellel väga madal pH.Selline dissotsiatsioon vee sees on ka energeetilise juurdekasvu seisukohalt väga soodne, mistõttu toimub see nii lihtsalt.
Nõrgad happed on ühendid, mis loovutavad vesinikku, kuid mitte väga kergesti, näiteks mõned orgaanilised happed.Näiteks äädikas leiduv äädikhape sisaldab palju vesinikku, kuid karboksüülhapete rühmas, mis hoiab seda kovalentsetes või mittepolaarsetes sidemetes.
Selle tulemusena suudab molekulist lahkuda ainult üks vesinikest ja isegi nii ei saavutata selle annetamisega palju stabiilsust.
Alus ehk leelis võtab vastu vesinikioone ja vette lisatuna imab see endasse vee dissotsiatsioonil tekkinud vesinikioone nii, et tasakaal nihkub hüdroksüülioonide kontsentratsiooni kasuks, muutes lahuse leeliseliseks või aluseliseks.
Tavalise aluse näiteks on seebi valmistamisel kasutatav naatriumhüdroksiid või leelis.Kui hape ja leelis on täpselt võrdses molaarses kontsentratsioonis, reageerivad vesiniku ja hüdroksüüli ioonid üksteisega kergesti, tekitades soola ja vee reaktsioonis, mida nimetatakse neutraliseerimiseks.